Kui otsite Marlowe'i filmi kohta tabavat arvustust, olete jõudnud õigesse kohta. Marlowe on adaptsioon John Banville'i 2014. aastal ilmunud volitatud romaanist Black-Eyed Blonde, mis jätkab Raymond Chandleri eradetektiivi Philip Marlowe'i lugu. Filmi lavastas William Monahani stsenaariumi järgi Neil Jordan. Vaatamata paljutõotavatele elementidele ei suuda film köita ning on tasane ja igav neo-noir, millel on väga vähe pakkuda.
Nõrga narratiiviga poolmüsteerium
1939. aastal Bay Citys aset leidva Marlowe'i (keda kehastab Liam Neeson) poole pöördub pärijanna Claire Cavendish (Diane Kruger), kes otsib oma kadunud armukest Nico Petersoni (Francois Arnaud), filmistuudio rekvisiitide tegija. Marlow asub asja kallale, kuid mõistatusse sukeldudes mõistab ta, et kõik on palju keerulisem, kui tundub. Lõpupaljastused kõlasid aga igavalt ning tegelaste süžee ja suhted ei õigusta peaaegu kahetunnist filmi kerimist.
Ühemõõtmelised tegelased ebamugava dialoogiga
Marlowe filmiarvustust oleks ilmselt pidanud alustama tegelaskujudest. Tegelased ise on ühemõõtmelised ja näitlejad peavad võitlema kohmaka dialoogiga, mis sageli muudab nende esituse jäigaks. Kruger proovib, kuid tema femme fatale'is on midagi puudu ja tema tegelaskuju stsenaarium ei aita sugugi. Neeson kujutab Marlowet nii, nagu oleks eradetektiiv just selle kõigega läbi saanud, ja paneb mõtlema, kas Neeson tunneb samamoodi.
Teiste neo-noir filmide kahvatu imitatsioon
Marlowe võib olla neo-noir, kuid raske on mitte pidada seda teiste, selle žanri edukamate filmide kahvatuks imitatsiooniks. Film püüab kõigest väest välja näha ja kõlada nagu neo-noir, kuid selles puudub kirg, tühjus, mis läbib iga stseeni ja karakterivahetust. Filmitöö püüab anda Marlowele vana kooli hõngu, kuid see ebaõnnestub ja jätab soovida. Kostüümid, kuigi ilusad, meenutavad seda, mida film üritab jäljendada.
Näitlejad näivad kurnatud
Näib, et isegi näitlejad on end tühjaks saanud, mängides peamiselt puurolle. Adewale Akinnuoye-Agbaje kui Cedric varastas saate, hoolimata sellest, et ta oli filmis vaid lühikest aega. Cumming närib maastikku ja Houston on üldiselt soliidne. Näitlejate esituses jääb aga entusiasmist puudu, mis muudab tegelased veelgi üheplaanilisemaks.
Marlowe: Liikumiste läbimine
Filmi "Marlowe" võib kirjeldada kui "läbipääsu". See on film, mis tundub, et seda ei tohiks siin olla, ja iga loominguline otsus kuni stsenaariumi ja režiini välja kinnitab seda. Neo-noir’il võib olla oma roll, kuid tal on väga puudu kõigest, mis oleks võinud teha sellest filmist nauditava ja magnetilise Philip Marlowe’i kogemuse. On tõesti kahju, et filmil pole praktiliselt mingit isikupära, mis seda vee peal hoida.
Üldiselt püüab Marlowe olla intrigeeriv, lülitudes ühelt salapäraselt alatükilt teisele, omaenda narratiivi vastu vähe huvi tundes. Filmi igast stseenist imbub kire ja tühjuse puudumine ning tegelased on üheplaanilised ja puiselt tegutsetud. Filmis pole midagi, mis muudaks Philip Marlowe'i sümpaatse ja magnetilise kujutamise. Nii et võib-olla oli minu arvustus Marlowe filmi kohta pisut vihane, kuid ma loodan, et säästsin teile paar raisatud tundi teie elust.
Soovitatud: Arvustage "The Last of Us» - võidukas ja südantlõhestav videomängu adaptsioon
