God of War 2018 ei olnud pelgalt populaarse sarja taaskäivitamine, see oli värske leiutis, mis muutis tormaka ja möllava kakleja emotsionaalse resonantsiga loo ja tõi Sony esimese poole loova jõuna, mis peaks kassahittide mängude maailmas võitma. .
God of War Ragnarokil ei ole luksust, et ta saab PS5-le välja tulla uue välimuse, uue vaatenurga (nii mänguviisi kui ka looga) ja uue maailmaga. Kuid kuigi see on märkimisväärselt sarnane eelmise mänguga, pole see selle vaieldamatu sära tõttu halb, eks?
God of War Ragnaroki alguses olin veidi mures. Kuna pole aega tegelasi, seadet ja stsenaariumi päriselt taastada, ei tõmba mäng enam südamepaelu, vaid tõmbab artereid Olympuse kettidega. Kui kogu mäng oleks nii tihe, siseneksime üheksasse melodraama valdkonda, kuid õnneks leiab Ragnarok end kiiresti ja mahub mõtiskleva täiskasvanuks saamise loo tonaalsesse pingpongi, mis uurib inimestevahelisi suhteid tumeda servaga. tehes samal ajal ka regulaarseid pause, et koletisi hiiglasliku kirvega peksta, kuni neil pea maha kukub. Sellised on videomängud.
God of War Ragnarok on väga otsene järg 2018. aasta mängule God of War, mis käsitleb viimase mängu tagajärgi, selle haripunktis ilmunud ilmutuste tekitatud konflikte ning arendab olemasolevate tegelaste kaare, tutvustades samal ajal uusi.
Mängu alguses on see kõik pakitud tuttavasse hästi tasakaalustatud, barbaarse võitluse paketti, mida on lihtne jälgida, kuid mis on piisavalt nõudlik refleksitoimingute ja kombineeritud sisendite osas, et olla nii raske, kui soovite.
Lisaks on heli ja visuaal sama vapustavad kui kunagi varem. Rääkida võitluse "raskusest" on muutunud klišeeks, kuid helinipid ja tegevuse nutikas aeglustamine, et maksimeerida nahk-naha löökide ja kirves-kondi krõmpsude arvu, pigistavad välja iga tilga adrenaliini ja meisterlikult veenduge, et teie silmad on iga võitluse ajal ees ja keskel. Ja loomulikult toimub see kõik sellest samast üle õla vaatenurgast, mis meenutab täislastis seljakotiga trepist alla kõndimist – tülikas, aga turvaline.
Seni on God of War Ragnaroki põhiprobleemiks see, et latt on nii kõrgel, et mõnda selle parimat elementi on väga lihtne enesestmõistetavaks pidada. Paar korda avastasin end kihutamas läbi lopsakate üksikasjalike keskkondade, hindamata nende ulatust või atmosfääri, hüppamas ühest koletiskapist teise. See on Põhjala mütoloogia massiivne ümberjutustus koos muljetavaldava valgustusega, nii et võib-olla on see mängu eelis, et teid ümbritsev fantaasiamaailm ei võta teilt viimastki usku.
Sama juhtub komplektidega, olgu need siis ehmatavalt suured või intiimsed ja tumedad. Need tulevad nii paksud ja kiired, et oled peaaegu ära hellitatud. Ragnaroki jätkuv edu selles vallas on aga kindel tunnustus ning kahtlemata on varuks veel üllatusi, mis panuse tõustes asjad järgmisele tasemele viivad.
